väljakutsed

Artctic Lapland ultra

Joel Juht, kes läbis esimese eestlasena 500-kilomeetrise polaarmaratoni: suurim saavutus on see, et ma ei andnud alla

Märtsi alguses tegi ultrasportlane ja tänavatantsu pioneer Joel Juht Eesti kestvusspordi ajalugu, läbides ühe maailma raskeima ultramaratoni, Põhja-Rootsis toimunud Montane Lapland Arctic Ultra. Temast sai esimene eestlane, kes läbis 500-kilomeetrise polaarmaratoni.

Tekst: Virgo Agan
Fotod: erakogu

Millistes tingimustes toimus 500-kilomeetrine polaarmaraton?

Kui ma 2019. aastal Põhja-Kanadas samal võistlusel osalesin, kõikus temperatuur sisuliselt kümne kraadi võrra ja kogu rada oli kivikõva. Ei olnud vaja tegeleda märgade jalgadega. Nüüd toimus võistlus esmakordselt Põhja-Rootsis, kus olukord on kliima soojenemise tõttu muutunud fantastiliseks – niiskusprotsent on suurenenud ja külma hammustab kergemini. Temperatuuri kõikumine oli hullumeelne. Kõige külmem oli 28 kraadi, vahepeal tõusis temperatuur kuue kraadini.

Alguses oli miinuskraadid, siis hakkas sadama märg lumi. Ma pidin vihmamantli selga panema. Kui aga liigute liiga kiiresti, hakkab niiskus sinna alla kogunema ja teie riided saavad märjaks. Selle niiskuse väljaviimine on keeruline. Me pidime valima õige tempo. Oli palju kohanemist oludega ja plaanide muutmist. Raske kelgu liigutamine pehmel lumel oli juba iseenesest katsumus.

Millised olid võistluse nüansid, mis olid sinu jaoks täiesti uued?

Kohustusliku varustuse hulka kuulusid ekspeditsioonijope, magamiskott, mis töötab kuni 50 miinuskraadini, telk või bivy-kott (minitelk, mis käib ümber magamiskoti, toim.), veekindlad tikud, gaasiballoon ja küttekeha toiduvalmistamiseks, liitrine pott, tass, kauss, lusikas, toit igaks päevaks ja erakorraline toiduvaru veel 48 tunniks. Kohustuslik on kanda kaasas kolm liitrit vett. Lisaks lumekingad, lumelauad, käsisaag, lõkketule süütaja, pilli, väike nuga, kaks pealampi koos patareidega, erinevad riidekihid, hunnik kindaid ja sokke, kelgu remondivahendid, esmaabivahendid, vaseliin, prillid, mütsid, näomaskid, tualettpaber, prügikotid, joogipudel, täiendav köis.

Teie kelgud koos varustusega kaalusid umbes 40 kg. Ütle mulle, milline varustus oli sul kaasas?

Kohustusliku varustuse hulka kuulusid ekspeditsioonijope, magamiskott, mis töötab kuni 50 miinuskraadini, telk või bivy-kott (minitelk, mis käib ümber magamiskoti, toim.), veekindlad tikud, gaasiballoon ja küttekeha toiduvalmistamiseks, liitrine pott, tass, kauss, lusikas, toit igaks päevaks ja erakorraline toiduvaru veel 48 tunniks. Kohustuslik on kanda kaasas kolm liitrit vett. Lisaks lumekingad, lumelauad, käsisaag, lõkketule süütaja, pilli, väike nuga, kaks pealampi koos patareidega, erinevad riidekihid, hunnik kindaid ja sokke, kelgu remondivahendid, esmaabivahendid, vaseliin, prillid, mütsid, näomaskid, tualettpaber, prügikotid, joogipudel, täiendav köis.

Kas ja millist abi saite rajale väljastpoolt, ja kui jah, siis millist abi saite?

Sa pead ennast rajal ise juhtima. Väljastpoolt ei ole abi. Ainult kohalikud reamehed, kes vahepeal küsivad, kas kõik on korras. Siiski olid rajal kontrollpunktid. Esimene oli 85. kilomeetril mäe otsas. Seal anti neile sooja vett ja söögipoolist. Korraldajad kontrollivad seal kohe kõigi võistlejate heaolu. Nad vaatavad teie käsi, jalgu, keelt. See sõltub sellest, kas nad lasevad teil jätkata konkureerimist või mitte. Kui nad ikka näevad, et teie jalad on juba halvas seisus või olete väsinud, siis ongi kõik. Sellistes tingimustes tekkiv väsimus on nii jõhker, et inimesed kaotavad täielikult pea. Näiteks sel aastal pani üks võistleja 20 kilomeetrit rajalt maha, teine 7 ja keegi läks lihtsalt ringiga. Rada oli kenasti tähistatud, kuid sellised asjad juhtuvad väsimuse tõttu. Lõppude lõpuks toimus võistlus selles kohas esimest korda ja me olime nagu katsejänesed. Keegi ei teadnud täpselt, kui kaua sellise raja läbimine aega võtab. Seetõttu ei olnud mingit ajalist piirangut. Kui võistlus oleks olnud ajapiiranguga, oleks finišeerijate arv olnud palju väiksem.

Kui palju saite keskmiselt ühe öö jooksul magada?

Kui palju saite keskmiselt ühe öö jooksul magada?
Kaks tundi oli selline tavaline takso. Esimest korda elus tundsin oma sisemist kella. Kuigi ma arvasin, et võin täna kauem magada, arvas mu keha kahe tunni pärast, et on aeg liikuda. Ma mõtlesin endale, et mis mõte on, ma lihtsalt tulin siia, aga ma usaldasin oma keha ja toimetasin selle järgi. See oli minu jaoks väga suur avastus.

Millised olid teie suurimad hirmud?

Alguses mõtlesin ma palju selle üle, kas ma teen kõike õigesti. Kas ma söön piisavalt, kas ma olen õigesti riietatud, kas ma saan piisavalt magada jne. Tavalises elus oled harjunud elama väga kindla rütmi järgi, kuid see kogemus oli midagi täiesti teistsugust. Õnneks oli tuju hea ja keha talus pikki päevi hästi. 2019. aasta ebaõnnestumise valguses tekkis tugev soov tõestada endale, et suudan paremini. Ma teadsin, et see oleks olnud järjekordne löök minu partnerile, kui ma oleksin lahku läinud. Ma võitlesin kõigi nende tunnetega, sest olen kulutanud palju aega ettevalmistustele, mida oleksin võinud veeta koos oma perega. Need mõtted olid aeg-ajalt rasked, kuid ma sain neist üle.

Kas pidite silmitsi seisma mõne väga ohtliku olukorraga?

110 kilomeetrit enne viimast kontrollpunkti nägin, et ilm hakkas käest ära minema. Panin meriinovillast püksid jalga, aga seal oli palju elastiini sees, mis ei lase nahal hingata. Temperatuur langes ja mu tagumik sai märjaks. Siis sai väljas soe ja mul oli vaja need püksid ära kuivatada. Väljas oli pluss kuus kraadi ja ma panin lühikesed püksid jalga. Kuna lumi oli märg ja mul olid lumekingad seljas, oleksid muidu ka mu pealisriided märjaks saanud, sest lumekingad paiskavad sulanud lume üles. Siis oleks mul olnud õhtuks kaks paari märga pükse. Öösel sai aga väga külmaks ja ma olin keset Kuramuse järve. Järvejää peegeldas väga hästi külma ja ma tõesti arvasin, et mu tagumik kukub kohe maha – nii külm oli! Surusin sokid kihtide vahele ja püüdsin end soojendada. Ma hõõrusin käed kokku ja läksin edasi. Mõnda aega oli soe, kuid siis läks jälle külmaks. Õnneks jõudsin ühe jahimeeste majani, tegin kohe tule, süütasin majas küünlad ja tegin end mugavaks. Magasin seal kaks tundi, sain püksid kuivaks ja läksin edasi.

Räägitakse, et te tegite ka ühe kiire laskumise võistluse otsustavas faasis.

Tõsi (naerab). Kui ma jõudsin mäe tippu, nägin allpool esilaternat. Ma teadsin, et see oli Šveitsi Hugo, kes mind varem ühes kontrollpunktis maha jättis. Tõmbasin rihmad kelgult maha, hüppasin ise kelgu peale ja kihutasin mäest alla. Hoog oli nii kiire, et pidin esilaterna maksimaalselt peale panema. Kogu laskumine oli umbes 800-900 meetrit. Hugo ütles ka, et hullu eestlane (naerab). Sealt edasi leidsime ühise rütmi ja lõpuks lõpetasime koos.

Millised emotsioonid valdasid teid finišis ja millal saite tegelikult aru, et see raske katsumus on läbi?

Emotsioon oli ikka tore, aga kõige tähtsam tunne oli see, et ma tegin seda. Kui me võtame ära medali ja kogu tähelepanu, siis suurim saavutus on ikkagi see, et ma ei andnud alla. Treenisin end selles rutiinis ja sain hindamatu kogemuse võrra rikkamaks. Keegi ei saa minult neid kogemusi ja teadmisi ära võtta, ma saan neid ainult teistega jagada.

Kuidas valmistusid polaarmaratoniks?

Ma treenisin kuus päeva nädalas. Jooksmine, jõusaal, ujumine avavees, üksi talvel RMK matkarajal jne. Peamine oli see, et me tegime seda koostöös treeneriga. Me tegime plaani ja arendasime nii vastupidavust kui ka jõudu. Jõutreening on A ja O, kui treenitakse sellisteks väljakutseteks. Võtsin paar nädalat puhkust treeningtsüklite vahel.

Kas olete nüüd, kuu aega pärast polaarmaratoni lõpetamist, täielikult taastunud?

Tead, imelik lugu, aga ma ei ole veel täielikult toibunud. Ühel päeval mõtlesin, et lähen natuke jooksma. Pärast seda olid jalad altpoolt ikka veel üsna kummistunud. Kella seitsme paiku õhtul tunnen end ikka veel väga väsinuna.

Kuidas on teie taastumisprotsess kulgenud? Kogenud sportlasena on teil kindlasti oma nipid.

Loomulikult on see taastumine olnud üsna õudne. Keha on maratoni rütmis. Mul kulus kaksteist päeva, et mu unemustrid taas paika saada. Näiteks maratoni esimesel päeval jooksin 85 kilomeetrit, siis magasin kaks tundi ja jooksin kohe 85 kilomeetrit lõpuni. Unetundide arv oli väga väike.

12. päeva hommikul läksin infusiooniteraapiasse, kus mulle manustati vitamiine veeni kaudu. Lisatud oli ka suur annus magneesiumi, ja kui ma sain selle vaese asja kätte, siis ma arvasin, et ma magan kohe seal toolil ära. Sel ööl sain esimest korda korralikult magada.

Üldiselt olen püüdnud olla kerges liikumises. Jalutuskäigud, jalgrattasõit ja kindlasti ujumine. Kõik sellised asjad, mis ei koorma sind liiga palju, kuid sa ei saa ka tõmmata pistikupesast. Valu on midagi, mida tuleb lihtsalt taluda. Tänaseks on vaim täiesti tühi.

Millise võistluse või väljakutse võtad järgmiseks ette?

Jäägu see esialgu saladuseks, kuid juba on mõtteid 2023. aastaks.