väljakutsed

Maraton Des Sables 32

Dokumentaalfilm minu teekonnast Marathon Des Sables 32-l.

Harrastussportlane Joel Juht, kes osales aprillis Marokos edukalt Marathon Des Sables’i kõrbemaratonil, on teinud kogu sellest ettevõtmisest dokumentaalfilmi, mis algab reportaažiga Marokost, kuhu ta saabus koos oma vene reisikaaslastega lennuga Pariisist.

Joel ütleb registreerimisest läbi minnes, et ees on viie tunni pikkune bussisõit, kuid kõigepealt tuleb pagasid kätte saada. Samal ajal kommenteerib üks kaaslastest vene keeles: “Joel saabus õnnelikult, temaga on kõik korras, me jõime pardal šampanjat”, kuid Joeli reaktsioon lubab oletada, et ta, erinevalt idanaabritest, sai sellest välja. Lennujaamast lahkudes tervitavad vastuvõtuametnikud aga maratonile minejaid valju aplausi ja hüüatustega ning bussisõit algab.

“Joel Juht, Eesti!”

Pärast kahe ja poole tunni pikkust sõitu tehakse paus, kus jooksjad võtavad pappkastidest sööki. Joel selgitab, et bussis anti neile paberid selgitustega, mida nad peavad tegema, ja sõit jätkub kõrbemaastikul, mille taustaks on mäed ja datlipalmid, mõnikord ka saviseintega hooned. Laagriplats ja stardipaik asuvad aga avatud alal kõrbes, kus tuleb end kõigepealt registreerida. “Joel Juht, Eesti!” ütleb meie mees ja tutvustab siis laagriala, kus on palju telke, kuid need on pigem lahtised varjualused. Järgneb väike seltskondlik vestlus vene kaaslastega ning seejärel külastab Joel avarat söögitelki, kus vähemalt visuaalselt tundub kõik olevat korras.

Öösel hakkas kõigil väga külm olema, hommikul olid kõik villadesse mähitud ja öösel oli ka tolmutorm.

Esimese öö kohta “selles toredas hotellis” ütleb Joel, et öösel hakkas kõigil väga külm, hommikul olid kõik villadesse mähitud ja öösel oli ka tolmutorm. Hommikul tundub aga kõik jälle ilus ja viimane päev mugavustsoonis algab pakkimise ja reisiks sobivate riiete selga panemisega ning seejärel läheme koos vene meeskonnaga ülevaatusele. Kohvrid pannakse maha ja algab tõeline elu.

Viis, neli, kolm, kaks, üks, ja algab Marathon Des Sables, kus Joel tormab rahvamassist kaasa.

Kontrolli läbinud Joel teatab, et tema seljakott kaalub täpselt 10 kilogrammi, millele lisandub vesi. “Nii et kott, millega ma treenisin, tegi oma töö ära,” on maratonijooksja rahul. Esimese võistluspäeva hommikul on aga laagris suur segadus, Joel räägib, et inimesed on juba oma seljakotid ja magamiskotid kaotanud. Aga siis koguneb kogu mass suure stardikaare alla, muusika mängib, näod naeratavad, inimesed pildistavad ja filmivad ennast ja teisi, õhus on ka helikopterid – tundub, et tegemist on tõelise avaliku pidustusega. Siis loetakse tagasi: …viis, neli, kolm, kaks, üks, ja algab Marathon Des Sables, kus Joel tormab suures rahvahulgas kaasa.

Alguses jooksma hakanud punt hakkab lagunema.

Kui esimesed 5 kilomeetrit on läbitud, üritab Joel enda sõnul oma pulssi üles saada, mis on tema sõnul raske. “See kamp, mis alguses jooksma hakkas, on hakanud lagunema,” ütleb ta. Läheme mööda liivaluiteid ja siis teatab Joel, et ta leidis veel ühe eestlase – see on Ingrid, kes tuli Marokosse Austraaliast. Tegelikult on nad varemgi kohtunud, kuid nüüd on nad koos rajal ja eestlanna räägib villidest oma varba peal. Joeli sõnul on rada intensiivne ja inimeste näod rõõmsad, kuid kolmandal päeval see tema arvates enam nii ei ole.

Üks möödakäija on juba leidnud mõlema varba otsast villid ja on neid lahti lõiganud.

Ingrid usub, et teise päeva lõpus on aeg nuttes nägusid teha, sest tuleb ületada mägi ja Joel lubab õhtul kiirabis kontrollida oma jalgade seisukorda. Ingrid lisab, et üks mööduja on juba leidnud mõlema varba otsast villid ja lõiganud neid lahti. Seejärel jõutakse vahepunkti, kus toimub registreerimine ja jooksja saab uue veepudeli. Esimese päeva finišis, mis asub tasasel avatud kõrbealal, jookseb Joel ühe prooviga võidule, temalt kuuleb “Nice job!” ja esimene päev ongi läbi.

Sa pead täna rahulikult tegutsema.

Teise päeva hommikul ütleb Joel, et avapäeval jooksis ta 460. kohale, aeg oli 4 tundi ja 34 minutit, nüüd ootab ees uus start ja tal tuleb joosta 39 kilomeetrit. “Täna tuleb võtta rahulikult, sest eilne jooks oli üsna kiire, lihased on valusad,” nendib ta. Lisaks valutab ta puusad vaibal magamisest, sest seal ei ole madratsit ja öösel on jahe. Ta väidab, et viskas küttetabletid ära, sest maa peal on piisavalt tuld.

Vahepeal oli minu ees selline jama, et hakkasin mõtlema – miks ma üldse siia tulin.

Matkal olles tutvustab Joel uut sõpra Jaapanist, keda ta eelmisel päeval kohtas ja kes jookseb kostüümis. Alguses on kogu tee täis jooksjaid, kuid siis jõuate mägedesse ja kivine tee hakkab hargnema. Teisel pool on liiva allakäik tasandikule ja varsti võib Joeli naeratavat nägu näha peatuspaiga finišikaare all, kus ta saab taas vett ja patsutusi seljale. Joel läheb telki, et võtta taastumisjooki ja vaadata, mida ta saab kotist maha võtta, sest see hakkab kohutavalt raske tunduma. “Vahepeal oli minu ees selline jama, et hakkasin mõtlema – miks ma üldse siia tulin,” tunnistab ta. Ja siis karjub keegi kusagil: “Joel! Sa oled koletis!”

Päeva pikkus on 31 kilomeetrit.

Kolmanda päeva hommikul ütleb Joel, et ta tunneb end üllatavalt hästi, kuigi tema hääl on selgelt väsinud. Selle päeva distants on 31 kilomeetrit, kuid ees ootab 86-kilomeetrine päev. Mis puudutab teist päeva, siis ta arvab, et jooksis 300, tulemusi ei ole ta näinud. “Esimene löök on see mägi,” osutab ta taustal kõrguva mäe suunas ja lubab alandlikult joosta, et säästa energiat pikaks jooksupäevaks.

Auto katusel toimub avaliku tualettruumi demo koos “kaka-koti” ja üksikasjaliku juhendamisega.

Järgnevad kaadrid näitavad taas tõusu kivistel mägiteedel, laskumist liival, vahepeatust ja finišit. Kuid enne kõige karmimat väljakutset toimub Marathon Des Sables’i laagris tantsuõhtu – see paneb imestama, et inimestel on veel piisavalt julgust tantsida. Seejärel toimub avaliku WC-istme demo koos kaka-kotiga ja üksikasjalik õpetus ühe auto katusel. Lõpuks demonstreerib prantsuskeelne mees istumist (muidugi pükse maha võtmata), samal ajal lehte lugedes.

Eelmise päeva kirjad sõpradelt tõid mulle pisaraid suhu.

Neljanda päeva hommikul tunnistab Joel, et ta on veidi hirmul ja mõtleb, kuidas neid 86 kilomeetrit taktikaliselt läbida. Tema telefoni akud on tühjad, päikesepaneel ei tööta ja ta ei saa muusikat kuulata. Joel lisab, et eelmise päeva kirjad sõpradelt panid teda nutma, kuid need on kõrbes väga vajalikud. Ta ei kavatse selle päevase distantsi ajal eetrisse minna, nii et selgitused tulevad siis, kui kõik on möödas. “Teeme seda!” lõpetab ta esialgu. Järgmine ühendus toimub aga 43. kilomeetril ja siis on märgata Joeli jalgade kehva seisukorda – ta kõnnib ettevaatlikult, nagu tunneks ta valu. Ja päike põleb taevas…

Viimane sprint. Surm, lihtsalt surm.

Järgmine ülekanne tuleb pimedast, kaks esilaternat vilguvad jooksurütmis ja Joeli hääl teatab, et ta jookseb koos vene kaaslasega. Seal on möll ja “Viimane sprint”. Surm, lihtsalt surm.” Siis taandub pimedus, finišikaare valgus tungib läbi ja tõstes käed kokku, lõpetavad mehed maratoni pikima ja raskeima päeva. Nüüd on tõsine põhjus naerda, ja see ongi väsinud Joel. Siis kaob naeratus ja järele jääb Joeli nägudele raske väsimus.

Õhtu lõpuks olid mu jalad valusad.

Järgmisel hommikul on endiselt lesestunud Joeli hääl rahulik, sest tulemas on vaba päev, mil kõik maratonijooksjad saavad oma jalgu ravida. Tal endal oli ainult ühel varbal villid, pärast 14-tunnist jooksu puhastas Joel oma jalad ja läks kohe magama. “Mu jalad valutasid nii palju, et ma võtsin ibuprofeeni, aspiriini ja unetablette, kuid see ei aidanud, mu jalad valutasid kogu öö,” ütleb ta. Ees on veel 42-kilomeetrine etapp, koht on pärast superpäeva 301. ja Joel on rahul, sest tal oli hea sõit, 68 kohta alla. Ta tunnistab, et see päev oli väga emotsionaalne, ta viskas mitu korda ämbri ja tahtis võistluse lõpetada.

Viimase päeva stardis on Joeli tuju superhea ja ta ütleb, et 7 kilomeetrit kogu selle päeva distantsist on heategevusjooks. Temaga koos jookseb ka vene kaaslane. Jooks toimub mägedes ja tasandikel, liival ja kividel, mõnikord ronitakse köie abil üles. Pärast 30 kilomeetrit ja kuut tundi saab Joel kakskümmend minutit kestva jalakrambi ning ta tunnistab, et ta ei ole sel reisil kunagi varem olnud nii vihane ja pettunud endas kui nende minutite jooksul. Viimasel kahel kilomeetril võitleb Joel valu vastu, tundes samas nii viha kui ka rõõmu peatsest finišist. Nendel hetkedel teeb Joel enneolematu ja põhjaliku eneseületuse, kuid siis on juba näha laagrit, Joel jookseb Eesti lipp käes üha kiiremini ja kiiremini ning ületab finišijoone. Tema kaela pannakse lõpetaja medal ja meie võistlejat võib näha, kuidas ta end ventilaatori juures jahutab. Joel tunnistab, et lõpp oli kõige raskem, kogu energia kulus sellele, kuid teine eestlane on lõpetanud Marathon Des Sables ultramaratoni, mis on tõeline katsumus tõelistele meestele ja naistele!

Joel Juht tänab kõiki, kes temasse uskusid, aitasid tal maratoniks valmistuda ja toetasid teda – tema võit kuulub ka neile kõigile!