Esimest korda oli Eesti esindatud ühel kõige raskemal ultramaratonil maailmas, Fire and Ice, mis leidis aset Islandil UNESCO ebatavalise kliima ja maastikuga looduskaitseala Islandil. Osalejatel tuli 250 kilomeetri pikkune distants jalgsi läbida.  Joel Juhil õnnestus see pika edumaaga võita. Kui teiste osalejate jalad olid finišisse jõudmisel villis või katki, siis võistluse ainsal eestlasel täiesti terved. Kuidas vaatab ta maratonile tagasi ja millised on järgmised plaanid?

Eelmised kogemused olid abiks

“Meile öeldi, et võime kogeda ühe nädala jooksul nelja aastaaega, aga õnneks sel korral oli neid vaid kaks. Samas olin kaasa pakkinud selliseid asju, mida lõpuks ei kasutanudki,” meenutas Joel Juht.

Tema varustus oli üks komponent, mis tulemustes rolli mängis.

„Jooksin uue RaidLight seljakotiga, mida varem polnud kasutanud ning jäin sellega väga rahule. Kuigi võtsin kümme liitrit suurema koti, kui oli ette nähtud, siis sain selle võrra lihtsamalt asju sisse pakkida ja välja võtta. Lõpuks oli minu kott ikkagi teistega võrreldes üks kergemaid,“ selgitas Juht.  Kuidas ta seda kaalu vähendas?

Selleks, et igal jooksupäeval võimalikult vähe kilosid seljas vedada, eemaldas ta toidupakenditelt kõik ebavajalikud asjad, näiteks säilituskotid. 

Teine päev oli kõige raskem 

Võistluse viimasel päeval, 2. septembril, Joel edastas teisi võistlejaid rohkem kui kahe tunniga ja lõpetas ultramaratoni kokkuvõttes 34 tunni ja 29 minutiga. Kuigi kõige pikem distants (72 km) tuli läbida neljandal päeval, siis oli Joeli jaoks kõige raskem teine päev.

Esimese päeva järel oli ta küll haaranud liidri positsiooni, aga pulss läks avaetapil natuke liiga kõrgeks. „Kui kuulsin, et olen liider, siis ehmusin ja tegelikult tekkis korraks peas pinge, et kuidas ma seda esimest kohta nüüd hoian. Aga päeva teisel poolel lasin neist mõtetest lahti ja tegin lihtsalt oma jooksu, et olla vaba,“ kirjeldas Juht.

Varem ongi pinge olnud tal see, mille taha mõni sooritus on jäänud. „Kui Arktikas võistlusel olin, siis tekkis ka ärevus, sest järsku oli võimalus kolmas koht saada ja vaatasin viimastel kilomeetritel kogu aeg üle õla selja taha, et keegi järele ei jõuaks,“ sõnas Juht.

Kolmandal päeval otsustas Joel anda kehale veidi puhkust ja joosta rahulikumas tempos. Järgmisel päeval tõesti ootasidki ees ärevad hetked. 

„Kõige pikema distantsiga etapil juhtis alguses rootslane ja oli minust 45 minutit eespool. Aga kui 40 kilomeetrit sai läbitud, siis olin juba 15 kilomeetri kaugusel ja vahe kahanes järjest väiksemaks. Suutsin esiotsa jooksjad lõpuks kinni püüda ja võitsin neljanda etapi ligi tunnise eduga. Siis oli juba teada, et mind väga lihtsalt enam kätte ei saa, kuid variante jäi eelviimaseks päevaks veel õhku,” rääkis Juht. 

Tormine õhtu ja peidus rada

Enne starti ei teadnud eestlane täpset tõusumeetrite arvu, milleks lõpuks kogunes jooksul 3000. See polnud aga ainus asi, mis Fire and Ice ultramaratoni keeruliseks muutis. Seal puudus sportlastel kõrvaline abi ja kõigega tuli ise hakkama saada, muuhulgas planeerida oma toitu ning jälgida ümbrust, et rajal mitte eksida.

„Kui lähed jooksma, siis üldiselt oled ju arvestanud, et enamus kohtades on näha, kust joosta tuleb, aga Islandil oli rohkem neid kohti, kus pidin ise raja leiutama,“ tõdes Juht. Kui ta teisel päeval kontrollpunktist mööda jooksis ja õiget suunda ei näinud, andis korraldustiim viimasel hetkel märku, et ta läheks vasakule poole. 

Üks osa rajast kulges läbi külma vee, kust korraldajad soovitasid läbi minna tossudega, sest kivid võivad paljad jalad katki teha.

Juht otsustas aga sokid ja tossud jalast ära võtta ning kasvatas sellega oma edu. „Ma läksin küll veest läbi paljajalu aeglasemalt, aga sain kuivade sokkide ja tossudega hiljem teised kinni püüda,“ lisas ta.

Iga päev, kui võistlejad finišisse jõudsid, tuli tegeleda kõigega, mis aitaks kehal edasi vastu pidada. „Riided tuli kuivama panna, mina pidin oma katkist madratsit täis pumpama, oluline oli tarbida ära taastumise joogid ning muidugi mitte unustada lihashooldust. Paar korda oli mul võimalus minna mägede vahel puhta veega allikatesse külma vette. Ma tegelesin iga päev oma jalgade eest hoolitsemisega ja see oli asi, millega nägin, et nii mõnedki teised mööda panid,“ sõnas Juht.

Kõik ultramaratoni võistlejad ööbisid telkides. Omamoodi kogemuse said nad nädala teisel poolel, kui Islandil möllas torm ja tuule kiirus ulatus ligi 50 meetrini sekundis. Nii juhtuski, et näiteks telgi katus vajus keset ööd sisse. Õnneks midagi minema ei lennanud.

Uus väljakutse tulekul

Kui võtta arvesse kõiki päevi ja kogu võistluse läbimist, kas Joel Juht teeks tagantjärele midagi teistmoodi? „Ei, praegu ma küll midagi nimetada ei oska. Ettevalmistus on olnud õige ja õigel ajal ning kui trennis on raske, siis võistlustel ikka kergem. Ka taastumine on olnud kiirem kui varem,“ arutles Juht.

„Kuna ma ei ole kiire jooksja, siis mulle sobivadki sellised pöörased ettevõtmised. Ja mis võiks olla veel parem, kui näha spordi kaudu erilisi kohti maailmas?“ küsis Juht. 

Üks on aga tema sõnul kindel – eelarve on suur ja ilma toetajateta selliseid eneseületusi teha ei saa.

„Ma arvan, et kui Fenix Casino ultrasportlasi toetav projekt Fenix Adventure ei oleks õlga alla pannud, siis me ei räägiks sellest võistlusest ega ka võidust. Väga palju aitasid nad kaasa logistika ja varustuse organiseerimisega. Island oli küll odavam kui näiteks mu esimene katsumus Marathon Des Sables jooksul kõrbes, kuid tol ajal tegin kindlasti varustuse osas tühjasid kulutusi, sest ma ei teadnud veel ise, mis toimib ja mis mitte,“ rääkis Juht.

Lähitulevikus plaanib Joel Juht midagi sellist, mida varem ükski inimene maailmas pole teinud. „Praegu keskendun ma JJ-Street Tantsukooli kahekümnenda aasta juubelilavastuse ettevalmistamisele, aga sportlikus mõttes on uue väljakutseni jäänud loetud arv kuid ning ees ootab üllatus, mis ongi seotud osaliselt ka minu põhiala ehk tantsimisega,“ sõnas Juht.

Loe lähemalt ÕHTULEHEST.