1983. aastal sattus väike kolmeaastane poiss Joel Juht Kesk-Eesti unises väikelinnas Jõgeval, kus polnud tol ajal isegi ühtegi valgusfoori, koos oma vanema õega tantsuklassi. Ta tõepoolest leidis end seal – sarnaselt paljude teiste suurte lugudega algas kõik ühe väikese sammuga.
Nad trikitasid väikesest poisist kohe esimesed tantsusammud välja pelgalt maitsva tordilõiguga. Kuid just antud sammudest ja tema lapsepõlveunistustest sündis hiljem JJ-Street tantsukool.
See on lugu Joeli unistuste sünnist ja täitumisest.
Joel sai oma esimese kuulsuse tunde, kui esines Võrus üleriigilisel lauluvõistlusel Laulumaias. Ta oli kuueaastane.
Lisaks oma esimesele esinemiskogemusele ja võimalusele oma löömishirmust üle saada, avastas Joel ka selle kirjeldamatu tunde, kui teed midagi, mis sulle tõeliselt meeldib.
Rahulolu, mis tulenes millegi uue, suure, ilusa ja nauditava saavutamisest, oli täiesti õigustatud. Nimelt ei läinud Joelil koolis väga hästi ja ta oli rohkem tuntud oma “paha poisi” kuvandi poolest, kes püüdis oma pidevate kelmuste abil tähelepanu tõmmata.
Ka kodus ei olnud asjad palju paremad. Ja just koduste keeruliste probleemide tõttu pidi ta tegema lisapingutusi, et saada tähelepanu, mida ta igatses. Nii hakkas ta tegelema spordiga, tantsimisega ja paljude muude hobidega.
Kuna tol ajal oli vähe aktiivselt tantsivaid poisse ja noormehi, oli Joeli ainus võimalus tunduda mehelikum ja enda eest seista karmima spordiala harrastamine. Ja nii valis ta maadluse. Antud spordiala andis talle aga vaimse ja füüsilise tasakaalu, et jätkata ka oma lemmikhobiga – tantsimisega.
Joelil oli palju unistusi, kuid tema peamine eesmärk oli saada Eestis tuntuks oma tantsu poolest. Selle eesmärgi saavutamine ei olnud lihtne, sest Joel tundis, et suurimaks takistuseks tema teel oli tema maapiirkonna taust. Tema tõusu staariks oli suuresti takistanud sobivate tingimuste puudumine väikelinna keskkonnas.
Sõna, mida Joel kuulis tema kohta peamiselt kasutatavat, oli “võimatu”. Kuid see ei hirmutanud teda. 1994. aastal, aasta pärast seda, kui Joel oli hakanud regulaarselt 50 kilomeetri kaugusele Tartusse tantsuproovidesse sõitma, otsustas ta koos kahe sõbraga moodustada Tartu esimese hiphop-tantsurühma nimega 34U (Three for You). Antud ansambel tuuritas üle Eesti, otsides kuulsust ja populariseerides hiphopi stiili.
Joeli tugevat tahet ei heidutanud isegi see, et Eesti esimese hiphop-tantsurühma täisväärtuslikuks liikmeks jäämiseks pidi ta sageli tundide kaupa Jõgeva-Tartu maanteel trampima. Samamoodi ei unusta ta kunagi Tartu Annelinna äärelinna suitsuses ööklubis diivanil veedetud ööd, sest alati ei olnud võimalik pärast hilisõhtust esinemist koju tagasi saada.
Oma kogemusele tagasi vaadates rõhutab Joel vanemate rolli oma laste toetamisel nende unistuste ja püüdluste elluviimisel. Kahjuks ei ole kõigil inimestel ühesugune vastupidavus ja nii juhtuski, et grupp 34U lagunes peagi laiali ja ainult Joel jätkas tantsimist. Selle tulemusena tulid esimesed hiphop-tantsuproovid 1996/1997. aastal Jõgeva spordihallis Virtuse.
Piiratud tingimuste tõttu ei olnud tänavatantsu kohta praegust teavet, vaid õhus hõljusid vaid mõned kuulujutud break-stiili kohta. Ja tänu hirmule võõraste uute asjade ees ei olnud esimesed katsed eriti edukad. Kuid taas kord otsustas Joel tõestada, et ta saab hakkama ja et tema unistus ei ole võimatu. Ja ta jätkas selle poole püüdlemist, võites erinevaid tantsuvõistlusi ja tehes koreograafiaid tuntud lauljatele Eestis ja hiljem ka välismaal. Samuti mängis ta erinevates filmides ja andis 2004. ja 2005. aastal välja kaks singlit.
2003. aasta osutus Joeli jaoks väga oluliseks, ehk tänu tema sõbrale Õnne, kes töötas endise City Squashi (praegu Valge Maja) hoone juhatajana ja soovitas Joelil alustada seal tantsutreenerina. Joeli veenmine ei võtnud kaua aega ja ta alustas juba samal aastal uuesti treeninguid. Kuigi tol ajal ei olnud veel mingeid spetsiaalseid hiphopi treeninguid, ei olnud Joelil mingeid ambitsioone oma tantsukooli asutamiseks – ta tahtis vaid koos kellegagi proovi teha ja tantsida. See oli suuresti tänu juhuslikule kohtumisele ühe vana koolikaaslasega Tallinnas, et meil on nüüd JJ-Street tantsukool.
Kuid tee tema unistuseni ei olnud siiski ilma edasiste takistusteta. Esimesed tantsuharjutused toimusid ruumis, kus ei olnud ühtegi peeglit. “Alguses oli ainult kolm inimest, kelle muusika tuli väikesest diktofonist, kuid peagi oli juba palju inimesi, kes tulid ja läksid ning isegi turvamees oli üsna segaduses,” meenutab Joel. Ta ei unusta kunagi esimest treeningut, kus Joeliga oli squashplatsil ainult kolm tüdrukut, sest ta oli enam kui kindel, et see jääb ilmselt igavesti nii.
Kahe kuu pärast olid ruumid aga nii täis, et selleks, et oleks piisavalt ruumi ühistantsimiseks, tuli Eesti esimesed hiphopi harjutused viia Tallinna Tehnikaülikooli spordikeskusesse. Kaks aastat hiljem pidid nad taas kolima, seekord Koplisse, kuid see ei heidutanud noori tantsijaid sugugi – Joel ei olnud enam üksi oma sooviga tantsida.
Suur entusiasm ja kasvav populaarsus tõid kaasa veel ühe mure – neil puudus nimi. Praegune nimi JJ-Street tantsukool on pärit Tartu maanteelt. Joel andis ülesande kolmele noorele ja aktiivsele tüdrukule Ita, Moonikale ja Dianale ühel tingimusel – see pidi sisaldama Joel Juht’i lavanime JJ. Tüdrukud lisasid vaid ühe sõna – tänav (kuna tegu on tänavatantsuga) – ja nii sai nimi JJ-Street ametlikuks. Ja peagi kasvasid ruumid taas kord liiga väikseks, et kõiki tantsijaid mahutada, ning nad pidid leidma uue koha. Pärast kõiki kolimisi avanes võimalus rajada Tallinna vanalinnas JJ-Street tantsukooli stuudio ja Joel seisis raske dilemma ees – kas osta endale lõpuks ometi Tallinnas kodu või investeerida hoopis iga senti oma unistusse ja tantsukooli. Joel valis ilmselt selle kooli ja sattus elama stuudios ja magama kontorisse, kus teisel pool seina on suur tantsusaal. Duširuum puudus, stuudio eesruum ja köök said tema eluruumiks, räpane pesu hoiti tüdrukute riietusruumis. Ja eraelu puutumatus oli muidugi vaid kauge unistus.
Samas ei olnud kunagi tõelisi kahtlusi, kas ta peaks tantsukooli asutama, ainuke reservatsioon tuli sellest, et Joel ei leidnud mingit toetust – isegi pikad vestlused ametivõimudega ja tantsusessioonid linnapeadega tõid kaasa vaid küsimusi nagu “Mida kuradit sa teed?”. Niipea, kui ta vastas, et ta propageerib tänavakultuuri ja tantsu, selgus, et inimestel on peamiselt ekslik arusaam, et tegemist on väikese kartulirühmaga. Kulus aastaid kõva lobitööd, kuni miski ei olnud enam “võimatu” – sõna, mida Joel oli nooruses nii sageli kuulnud, oli nüüdseks kindlalt minevikku jäänud.
Kuna Joel on ise pärit väikelinnast, on ta pidanud oma missiooniks aidata võimalikult paljusid väikelinna noori, pakkudes neile uusimat teavet. Oma püüdlustes tõsta teadlikkust tänavakultuurist veetis ta peaaegu kümme aastat, reisides riigi ühest otsast teise. Kogu reisimise hinda tuli maksta, sest lisaks kõigele muule pidi Joel loobuma kõigist jõulu- ja sünnipäevapidudest, sõpradega kohtumisest, puhkusele minekust ja paljudest muudest mugavustest. Ta ei saanud osa võtta eakaaslaste lõbustusest ega saanud endale lubada midagi sellist, mida noor inimene tegelikult vajab. Lisaks tantsutreeningute läbiviimisele tähendas rahvusliku tantsuvigastuse levitamine ka palju selgitusi, noorte probleemide ärakuulamist ja ka võitlusi kohalike tantsurühmadega, mis tajusid JJ-Street võistlust. Paljud kohalikud tantsijad otsustasid selle asemel liituda uue tantsukooliga, millel oli uuenduslikum lähenemine, tekitades sellega palju kadedust ja halba verd – mõnel juhul tuli isegi tantsukooli plakateid vihkamisest maha rebida.
Kogu vihast hoolimata säilitas Joel oma positiivse mõtteviisi ja keeldus loobumast, kuigi oli aegu, mil koju sõitmine võis olla nii ohtlik, et ta pidi magama maanteel asuvas tanklas ja jõudis koju alles kell 3 või 4 hommikul. Seejärel kukkus ta oma voodisse, et hommikul uuesti alustada. Pikimad sõidud Tallinnast Tartusse või isegi Tõrvasse moodustasid sadu kilomeetreid ja röövisid temalt aastaid väärtuslikke unetunde.
Kuid Joel ei andnud kunagi alla, kuigi keegi ei osanud ka oma kõige pöörasemates unistustes ette kujutada, et neist vähestest õpilastest võib ühel päeval kujuneda üks Eesti suurimaid noorteorganisatsioone. Täna näeme kõigi julgete sammude tulemust. Pikk ja piinarikas teekond on jõudnud sihtpunkti ning viimase 12 aasta jooksul toimunud keeldumine on viinud JJ-Street Tantsukooli oma kahekorruselisse hoonesse Tallinnas, kus on kõik kaasaegsed mugavused, millest nad kunagi ainult unistada oskasid.
Täna võib JJ-Street tantsukooli meeskond uhkeldada värske visiooni ja muljetavaldavate saavutuste nimekirjaga. Tantsijad on leidnud oma kutsumuse nii Eestis kui ka välismaal ja kõik on uhked oma suure pere üle. Väikestest inetutest pardipoegadest on kasvanud professionaalsed tantsijad ja suurepärased eeskujud noortele. JJ-Street on ainus Eesti tantsukool, mis koolitab professionaalseid tänavatantsijaid ja pakub noortele ainulaadset võimalust ühendada oma hobi ja töö. Ei ole teisi organisatsioone, mis edendaksid Eesti tänavakultuuri antud tasemel ja tooksid maailma tipplegendid Eestisse esinema. Tänaseks on JJ-Streetist saanud rahvusvaheline kaubamärk, mis teeb koostööd erinevate tantsuorganisatsioonidega üle kogu maailma. Samuti on JJ-Street Eesti suurima tänavakultuurifestivali JJ-Street Baltic session partner. See on organisatsioon, mis edendab Eestit kogu Euroopas ja isegi kaugemal! Fenomenaalne aspekt on aga see, et igaühel on võimalus seada endale kõrgemad eesmärgid ja muuta oma visioonid reaalsuseks. JJ-Street tantsukool võimaldab teil täita oma unistused – siin on võimatu mitte olla edukas.
JJ lugu on suurepärane lugu sellest, kuidas kaastunne ja sihikindlus võivad sind kõikjale juhatada, et elada õnnelikult. Ta on Euroopas tuntud tantsija. Lisaks käsitöö õppimisele on ta väga hea koostööpartner ja tore poiss, kellega on mõnus koos olla. Ta koondas enda ümber hea meeskonna, mis pidevalt ehitab linnast tulevate tantsuvormide helget tulevikku. Töötasin isiklikult JJ ja tema kaaslastega mitmel korral. Kuigi see oli raske töö, tegi tulemuse nägemine selle alati meeldivaks.
– Niels Storm
Oli hea lugeda JJ lugu ja tema pikka teed, et saada selliseks edukaks, nagu ta täna on! Siin on õppetund, mida igaüks võib õppida, sest see on täis inspiratsiooni. Ärge kunagi loobuge oma unistustest. Kui on olemas eesmärk ja sihikindlus. Teile näidatakse teed. Küsimus on vaid selles, kas teil on julgust, et püsida läbi kõikvõimalike tõusude ja mõõnade. Ta tegi seda ja tal õnnestus. Palju õnne Joel. Sa oled au sees hiphopile, oma linnale ja riigile.
– Lahtine liiges
