Menu
Augustil läks Joel Juht starti, et läbida kõigest kuue päevaga jalgsi 250 kilomeetrit. Ligi kolmekümne võistleja seas oli ta ainus eestlane ja suutis lõpuks ultramaratoni pika eduga võita.
Tekst: Lenel Karu
Fotod: erakogu
Start anti Kesk-Islandilt. Ootusärevusest magamata olin esmaspäeva hommikul juba varavalges üleval ja startisin koos teiste võistlejatega 28. augustil kell 9:00 Islandi aja järgi.
Pärast teist päeva ultramaratonil sai selgeks asjaolu, et mida päev edasi, seda raskemaks muutub teekond. Esimesed kaks päeva oli võistlus merepinnast 700 meetri kõrgusel, mis tähendas, et pidin pöörama erilist tähelepanu oma pulsi madalal hoidmisele. Kõige pikem distants ootas ees neljandal võistluspäeval (72 km), kus mul õnnestus finišijoon esimesena ületada.
Fire and Ice ultramaratonil puudus sportlastel kõrvaline abi ja kõigega tuli ise hakkama saada, muuhulgas planeerida oma toitu ning jälgida ümbrust, et rajal mitte eksida.
Kõigest hoolimata suutsin viimasel ultramaratoni päeval olla teistest kiirem rohkem kui kahe tunni võrra ning võita Fire and Ice ultramaraton, lõpetades ajaga 34 tundi ja 29 minutit.
Ühe korra õnnestus mul peaaegu ära eksida. Kui jooksin rajapunktist teisel päeval mööda ja ei näinud õiget suunda, andis korraldustiim viimasel hetkel mulle õige suuna, kuhu minna.
Teine huvitav moment oli siis, kui selgus, et rada läheb ühes kohas läbi külma vee. Korraldajad soovitasid läbi minna tossudega, sest kivid võivad paljad jalad katki teha. Mina otsustasin aga sokid ja tossud jalast ära võtta ning kasvatas sellega oma edu. Ma läksin küll veest läbi paljajalu aeglasemalt, aga sain kuivade sokkide ja tossudega hiljem teised kinni püüda.
Kõik ultramaratoni osalejad ööbisid telkides ja ühel ööl ulatus tuule kiirus ligi 50 meetrini sekundis. Nii juhtuski, et näiteks telgi katus vajus keset ööd sisse ja pidin sellega tegelema, mistõttu uni oli oodatust lühem. Õnneks midagi minema ei lennanud.
Minu varustus oli üks komponent, mis tulemustes rolli mängis. Jooksin uue RaidLight seljakotiga, mida varem polnud kasutanud ning jäin sellega väga rahule. Kuigi võtsin kümme liitrit suurema koti, kui oli ette nähtud, siis sain selle võrra lihtsamalt asju sisse pakkida ja välja võtta. Lõpuks oli minu kott ikkagi teistega võrreldes üks kergemaid.
Kaalu vähendamiseks eemaldasin toidupakenditelt kõik ebavajalikud asjad, näiteks säilituskotid. Võitsin sellega lõpuks päris palju ja läbisin varustuse kontrolli nii kiiresti, et see pani ka korraldajad kulme kergitama.
Lisaks oli pinge see, mis varem oli minu tulemusi mõjutanud. Sel korral lasin sarnastest mõtetest lahti ning tegin lihtsalt oma jooksu.
Iga päev tuli riided kuivama panna, pidin oma katkist madratsit täis pumpama ning oluline oli tarbida ära taastumise joogid. Lihashooldust ei tohtinud samuti ära unustada. Tegelesin iga päev oma jalgade eest hoolitsemisega ja see oli asi, millega nägin, et nii mõnedki teised mööda panid.
Kui tagasi mõelda, kas teeksin midagi teisiti? Ei oska midagi nimetada küll. Ettevalmistus on olnud õige ja õigel ajal ning kui trennis on raske, siis võistlustel ikka kergem. Ka taastumine on olnud kiirem kui varem.
Üks on kindel – eelarve on sellise katsumuse puhul suur ja ilma toetajateta ei saaks sellist asja läbi teha. Ma arvan, et kui Fenix Casino ultrasportlasi toetav projekt Fenix Adventure ei oleks õlga alla pannud, siis me ei räägiks sellest võistlusest ega ka võidust.
Lähitulevikus plaanin midagi sellist, mida varem ükski inimene maailmas pole teinud. Praegu keskendun ma JJ-Street Tantsukooli kahekümnenda aasta juubelilavastuse ettevalmistamisele, aga sportlikus mõttes on uue väljakutseni jäänud loetud arv kuid ning ees ootab üllatus, mis ongi seotud osaliselt ka minu põhiala ehk tantsimisega.
