28. augustil startis Joel Juht Islandi raskeimal ultramaratonil Fire and Ice, kus kuue päevaga tuleb jalgsi läbida 250 kilomeetrit. Milliseks need võistluspäevad kujunesid?

Esmalt tuli enne võistlust ennast kohaliku elu ja oluga kurssi viia ning teha korralik aklimatiseerumine, viimased trennid ja kontrollida, kas kõik vajaminev on ultramaratoniks olemas. Ligi kolmekümne osaleja seas oli Joel ainus eestlane rajal.

Ettearvamatu maastik

Start anti Kesk-Islandil asuvast basecampist, kuid teekonna jooksul juhtus nii mõndagi. Suure bussi, kus võistlejaid transporditi, rehvid läksid tee peal kaks korda katki. Teadupärast on Islandi maastik väga ettearvamatu – see on tihedalt kaetud vulkaanituhaga ja -kividega, mis on nii teravad, et võivad ka autorehve purustada. 

Ootusärevusest magamata Joel oli esmaspäeva hommikul juba varavalges üleval ja startis kell 9:00 Islandi aja järgi. Start antud, ruttas Joel juba esimestel sekunditel teistest ette ning säilitas terve esimese päeva jooksul liidripositsiooni ning jõudis avaetapi finišisse esimesena. Ta tunnistas, et Islandi maastik on tõeliselt väljakutsuv – teravad kivid, vulkaanituhk ja ebatasane maapind ongi see, mis selle jooksu raskeks teeb.

Pärast teist päeva ultramaratonil sai selgeks asjaolu, et mida päev edasi, seda raskemaks muutus teekond. Võistluse teine päev nägi ette 42,6 kilomeetrit pikka distantsi Islandi looduskaitse all oleval maa-alal, kuid esimese päeva lõpus selgus, et esialgse 42,6 kilomeetri asemel näeb teine päev ette hoopis pikemat jooksurada – 46,3 kilomeetrit. ee tuli Joelile kui ka teistele osalejatele üllatusena, sest kogu ettevalmistus võistluseks on tehtud esialgse plaani kohaselt. See omakorda tähendas seda, et teisel võistluspäeval olid Joeli nagu ka paljude teiste söögivarud ootadust väiksemad. Ta lõpetas teise päeva teisel kohal, hoides üldarvestuses ikkagi esikohta.

Pidevalt esimene

Esimesed kaks päeva oli võistlus olnud merepinnast 700 meetri kõrgusel, mis tähendas, et tuli pöörata erilist tähelepanu oma pulsi madalal hoidmisele. Ometi suutis ta kolmanda päeva (42,8 km) lõpetada taas esimesena. 

Neljas päev tähendas maratoni pikimat distantsi (72 km) ning Joelil õnnestus ka see võita. “Emotsioonid on nii laes, ma ei suuda seda uskuda … Jooksin raja vähem kui 10 tunniga!” teatas eufooriline Joel neljanda päeva finišis. Kusjuures ta suutis järgmist  jooksjat üle 20-minuti ületada ja kindlustas sellega veelgi tugevamalt oma liidripositsiooni. 

Kuid rõõmusõnumitega kaasnes ka karm reaalsus, nimelt suutis Joel endale vigastuse tekitada. Kui teised võistluskaaslased kurtsid juba teisel võistluspäeval villis jalgade pärast, siis Joel suutis ilma vigastusteta neljanda päevani vastu pidada. Nimelt oli ta suutnud kõige pikemal maratonipäeval enda jooksutossud liiga kõvasti kinni siduda ning ei arvestanud, et joostes lähevad jalad paiste. Kuid Joeli see ei heidutanud, ta võttis lihtsalt paar valuvaigistit sisse ja suundus ka viiendal päeval reipana jooksurajale. 

Maratoni viies päev ehk järjekordne 42-kilomeetrine distants möödus Joelil ilma ebatavaliste sündmusteta. Ilm oli ilus, jalg ei andnud endast liialt tunda ning seega sai Joel jooksu lõpetada nagu ikka – esimesena.

Tormine öö

Reede õhtu ja öö vastu laupäeva pani aga võistlejad uuel moel proovile. Islandit tabas torm, tuul puhus ligi 50 m/s ja Joeli telgi katus kukkus sisse, mida tuli keset ööd parandama hakata ja ei õnnestunud eriti magada. 

Õnneks ei läinud midagi hullemini ja laupäeval jäi läbida vaid lühike distants (19 km) ning siis oligi selge, et Fire and Ice ultramaratoni on võitnud esmakordselt eestlane!

Olge valmis järgmisteks postitusteks, kus tuleb juttu olulistest detailidest ja võistluse täpsemast analüüsist.

Rohkem kajastusi leiab siit: FENIX ADVENTURE BLOGI.

Uudislood Joeli tegemistest on üleval POSTIMEHE, DELFI, RUS DELFI  ja ÕHTU! telesaate kanalites.